Esseed teemal - Doonor on elupäästja

Osalesime 10. kl õpilastega Põhja-Eesti Verekeskuse korraldatud esseekonkursil Doonor on elupäästja. Enne esseede kirjutamist käisime ka verekeskuse tööde ja tegemistega tutvumas. Konkursi tulemuused ei ole küll veel teada, kuid siinkohal postitan kõik minuni jõudnud tööd. Jõulud ja aastavahetus on ju heategevuse kõrghetk. Ja kuigi verd saab loovutada alates 18. eluaastast, on alati võimalik kõigil midagi head teha. Häid tegusid ja kena uut aastat kõigile!
Epp Kukemelk

Kool enne remonti

Vaadata omal vastutusel!

Õpetajad eelistavad koolivormile mugavust

Aineõpetaja ametijuhendis on kirjas üldised õpetajate riietust puutuvad reeglid ja soovitused. Selle juhendi kohaselt ei tohi õpetaja riietus kahjustada kooli mainet, seelikuid kandes peavad õpetajad kandma sukkasid või sukapükse, seljas peab olema kostüüm või ülikond ja ülikonna juurde kuulub kindlasti triiksärk ja lips. Kohustuslik on kanda ka kinniseid kingi. Õpetaja välimus peab olema neutraalne s.t seda, et juuksevärv ei tohi olla värvitud salguliseks ja ka küüned ei tohi olla värvitud ekstravagantsetes värvides.

Küsitlesime nelja meie kooli õpetajat ja tahtsime teada, kuidas nad õpetajate koolivormi suhtuvad, kui kaua neil hommikuti enda valmis sättimiseks aega kulub ja kas nad riietavad end mugavuse või moetrendide järgi.

1.Füüsika õpetaja Viljar Laasi :

Tema arvab, et koolivorm on - tsiteerides- "Rõve" , kuid arvab, et koolis võiks olla õpetajatele soovituslik riietus, sest siis saab ikkagi jääda iseendaks ja riietuda siiski sobivalt. Temal läheb enda valmis sättimiseks hommikul aega 15 minutit ning Viljar riietub ennast mugavuse alusel ega järgi moetrendi.

2.Eesti keele õpetaja Eva Hanni:

Temagi suhtub õpetajate koolivormi eitavalt. Põhjenduseks toob ta selle, et iga inimene peab arvestama oma stiili ja välimusega ning tingimata omanäoliseks jääma. Hommikusteks iluprotseduurideks läheb tal aega 30 minutit. Õpetaja Hanni riietab end nii moetrendi kui ka mugavuse järgi. Tema riietustes on need enamasti tasakaalus.

3.Geograafia õpetaja Kaire Mäe:

Suhtub koolivormi ükskõikselt, kuid kaldub pigem ei poole. Hommikuti läheb tal enda valmis sättimiseks vähe aega-15minutit. Riietab ta ennast mõlema tingimuse järgi ehk siis nii mugavalt kui ka trendikalt.

4.Matemaatika õpetaja Lagle Matto:

Tema arvamuse kohaselt ei teeks õpetajate koolivorm kellelegi paha ja lausa ühtlustaks õpilaste ees õpetajate nägemust samuti arvab ta, et koolivorm ei häiriks ka välimuse ja omanäolisuse kujunemist. Õpetaja Mattol läheb valmis sättimiseks aega ligikaudu 20 minutit ning ta riietab ennast pigem mugavalt.

Et õpilaste arvamust saada, küsitlesime ka meie kooli erinevates vanuseklassides olevaid õpilasi. Küsimus oli ikka sama: Mida arvaksite õpetajate koolivormist?

1.9B õpilane Anne Trine Raudsepp: Ükskõik, kas õpetajatel on või ei ole koolivormi, kuid arvan, et kui õpetajatel tõepoolest oleks koolivorm poleks neil võimalust ennast riietusega väljendada. Ise ma koolivormi kanda ei tahaks ja arvan, et enamus õpetajaid ka ei tahaks.
2.11B õpilane Rauno Meronen: Arvan, et oleks vahva, kui neil koolivorm oleks, sest see eristaks õpetajaid õpilastest.
3.10A õpilane Meelis Talvis: Minu meelest oleks täiesti sobilik, kui õpetajatel oleks koolivorm, sest õpetajad peavadki riietuma viisakamalt kui õpilased, sest nad peavad olema meile eeskujuks.
4.9A õpilane Kleer Timmermann:Ma pole sellele veel mõelnud, kuidarvan, et valik on nende enda oma, kas tahavad seda koolivormi või mitte
Kokkuvõtteks on pooldunud inimeste arvamused õpetajate koolivormist kaheks. Ühed pooldavad, teised mitte. Meie, kui uurimuse läbiviijad, omame aga arvamust, et õpetajate koolivorm oleks üpris hea idee, sest siis oleks ka õpetajatel mingid omad normid ja ei oleks suurt eristuvust õpetajate vahel. Ometi ei sunni me koolivormi kellegile peale ja oleme rahul ka sellega, kuidas asjad praegu on. Nõustume ka 10A klassi Meelise väga hea ja individuaalse arvamusega. Täname kõiki küsitluses osalejad nende koostöö eest!

Appi, appi Valdeku!!!

Kas kehalise tunnid toimuvadki sopas joostes? Põgenege ja ärge tagasi vaadake! Need on need vaesekesed, kes järgmisena siia tulevad. Vaadake ikka WC-d üle. Siin te eksite küll esimesena ära! Nägite tualette, onju ilusad. Mis te nii koledast koolist ikka pildistate. Kohvimasin on meie oma, see siia ei jää…

Käisime reedel, 17. Oktoobril, meie tulevases vahetuskoolis. Algul tegime koolile tiiru peale ja pärast suundusime sissegi.

Jalutuskäik sinna oli juba suur katsumus, sest pidime mõtlema, millist teed pidi täpselt kohale jõuab ning püksid ja jalanõud olid suurest porist rikutud. Läksime siis selle järgi, kust õpilased tulid. Kaugelt paistis kollane koolimaja, mis kohati meenutas Tallinna Muusikakeskkooli, kuid oli rohkem nagu tondiloss. Väljastpoolt ligemal vaatlemisel nägime soditud ja mädanevaid hallitavaid seinu, kividega pommitatud aknaid ning NSV-liidu märke. Ainus, mis oli ilus selle vaatepildi juures oli loodus ja üksikud vanad sammaldunud katustega majakesed. Nägime kooli ümber jooksvaid tüdrukuid ning küsisime, kas kehalise tunnid toimuvadki õues. Nad ei vastanud aga ümbrust vaadates ja hinnangut andes ma ei soovitaks väljas joosta heldates dressides.

Hakkasime siis kooli sissepääsu otsima, algul proovisime siseneda peaukse kaudu, kuid see oli kinni. Nägime teisi väljumas teise ukse kaudu ning läksime sealt sisse. Valvur ei näinud üldse nii kuri välja nagu vene keele õpetaja oli meile iseloomustanud.

Ütlesime, et oleme Lillekülast ja tuleme järgmisena siia kooli. Valvuri suust oli kuulda keget irooniat ja pilget selle suhtes, et meie oleme need järgmised kannatajad. Osad õpilased, kes meid pealt juhtusid kuulma, ütlesid isegi: „Põgenege ja ärge tagasi vaadake,” naljaga pooleks. Kui hakkasime treppe mööda suunduma ülakorrusele, öeldi meile:`` Vetsudega hakkab veel nalja saama.´´

Kool meenutas seest 32. Keskkooli enne remonti, samasugused oksevärvi hallid seinad ja katkisest vakstust põrandad. Hais, mis meie ninna tungis oli eemalepeletav, kuid sellega harjus kiiresti ära. Käisime kõik korrused kordamööda läbi. Seinte peal olid potililled, direktori ukse taga kaks šeifi ja igal korrusel paar kulunud diivanit.

Koolile tiiru peale tehes avastasime, et tüdrukute WC-sid on poole rohkem, kui poiste omasid ning ma arvan, et poisid ei tahaks käia nendes tualettides mis neil on. Vasakpoolses osas olid normaalsemad vetsud, vähemalt vaatepildi järgi. Parempoolses osas on ruudulised tuletid: poistel musta-valge ruudulised ja tüdrukutel rohelise-valge ruudulised. Oli usteta ja ilma usteta tulaette ning üks oli isegi selline, kus polnud ust, aga peaaegu et poti kõrvale oli pandud tool(võib-olla selle jaoks, et sõber saaks sind oodata).

Kõige vängem hais oli suures võimlas, seal pidavat vett laest tilkuma. Vaatasime seal ringi, aga ega see suur võimla oli meie võimlast ikka palju väiksem. Kui välja hakkasime minema, ajas klassiõde(kaamera käes) uksed segi ning sattus poiste riietusruumi, kus samal ajal vahetasid riideid väiksed poisid. Õpetaja hakkas naerma ja ütles, et meie oleme seal küll esimesed, kes ära eksivad. Seal saime ka teada, et on veel üks võimla, mis oli küll natuke väiksem, aga minu arust suhteliselt lahe. Seal olid seinte peal joonistused võimlejatest ja sportlastest ning see võimla ei haisenud nii väga nagu haises see eelmine.

Väljudes pildistasime veel kohvimasinat, kuid meie õnnetuseks see sinna ei jää. Oleks hea kohvimasinast endale meelepärane närve rahustav jook võtta, sellistel masendavatel koolipäevadel.

Kristi Kirsiste 10b
Tallinna Lilleküla Gümnaasium

Vähem odekolonni, rohkem tegevust!

Rebaseks löömine on kümnenda (varem üheksanda) klassi õpilaste keskkooli vastuvõtmise riitus, seega olemuselt lähedane üleminekuriitustega. Enamasti korraldab rebaseks Vastuvõtmise abituurium ehk "vanad" ja kogu tseremoonia oleneb nende fantaasiast ja maitsest. Keskkooli rebaseks löömise riituse juurde kuuluvad mitmed kindlad osad: füüsilised katsed, rebase märgistamine, rebasevanne, rebasetunnistus. Komme levis koolidesse 1980. aastatel ülikoolist. (allikas: folklore.ee)

Kas ka nii toimus meie koolis? Üritame edastada 25. septembri elamusi igast vaatenurgast ja korraldajate ning osalejate arvamusi.

Hommikul oli garderoobis suur tunglemine kümnendike lahtri ees. Rebastele anti Säästumarketi kilekotte, tuuniti nägusid markerite, ripsmetuššide ja huulepulkadega. Kõigile anti spetsiaalne hais külge (odekolonn või õhuvärskendaja) ning mõnigi sai habemeajamisvahtu pähe. Paljud pidid sööma kalamaksaõli või mõningaid muid ebameeldivaid toite.
Igal vahetunnil pidid kümnendikud kogunema suurde vahekoridori ning siis anti mõni ülesanne. Üks vahetund anti laulusõnad ja retsiti ikka hoolega. Järgmine vahetund tehti klasside vaheline võistlus, kus rebastel seoti käed selja taha kleeplindiga kinni ning nad pidid roomama kõhuli mööda maad kindla jooneni. Ja viimase vahetunni ajal pidid kõik sööma mingit imelikku salatit, mädarõigast, sinepit, kalamaksaõli, vahukoort või nühkima hambaharjaga hambaid šokolaadikreemi ja mooniseemne seguga.

Need, kes ei olnud nõus midagi tegema said karistada. Näiteks mõni sai munaga pähe, lausa mitu korda. Paljud valati üle odekolonnide, õhuvärskendajate või pruunistavate spreidega.
Enamjaolt meeldis rebaste ristimine kõigile, kuid oli ka asju, mis valmistasid ebameeldivusi või millega ei jäädud rahule. Näiteks paljud tahtsid, et oleks olnud vähem sodimist ja odekolonni, kuid rohkem tegevust, ja oleks võinud ka peale tunde kesta.

Õpetajate reaktsioone nähes võis kindel olla, et nad ei olnud toimunuga rahul, näiteks ajaloo õpetaja vaatas meid tülgastava pilguga ja füüsika õpetajal oli sellest haisust tunni lõpuks väga halb olla. Algklasside lapsed käisid ja hüüdsid meile, et me haiseme, aga lohutuseks võin ma öelda, et mõne aasta pärast on nad ise samas situatsioonis.



Guido Mclovin & Evelin Miggur

Lohesurf

Uus hobi - lohesurf

Lohesurfiga saab tegeleda aastaringselt, kuivõrd lohe võib lisaks kite- või wakeboardile vedada ka lumelauda, suuski või uiske. Uue ja põneva ala lohe- ehk kitesurfi kohta uuris 10B õpilase Martin Kuuspalu käest klassivend Lauri Leesmaa.

Millal tekkis sul huvi kitesurfi vastu?
Umbes kaks aastat tagasi.

Kust kohas sa kuulsid esimest korda sellest spordialast?
Isa kaudu.

Kaua sa oled kite surfiga juba tegelenud?
Hakkasin pihta 2007 aasta talvel.

Kas sa oled palju võistlustel käinud?
Ühel race-tüüpi võistlusel olen käinud.

Kas sa teed trikke ka?
No ikka harjutan jah. (:

Milliseid trikke sa oskad hetkel teha?
Hetkel frontroll-e(360 kraadine hüpe ette poole) ja backroll-e(sama, mis eelmine aind tahapoole) grabidega, fakie-t ning muid selliseid algseid trikke.

Millist trikki sa hetkel harjutad?
Hetkel harjutan raley-t ja onefooterit.

Kas Eestis on võimalik lohega sõita?
Ikka.

Millised on kitesurfi ohud?
Neid on igasuguseid. Eestis on üks tavalisim probleem kivid.

Kas sul on olnud tõsiseid vigastusi?
Mõned väikesed põrutused on olnud, aga midagi tõsist küll õnneks mitte.

Kus saaks Eestis selle spordialaga lähemalt tutvuda?
Eestis on palju lohebrändi müüjaid ja tavaliselt on neil mingid lohesurfi
koolitajad või tutvustajad, kelle käest saab küsida. Koolitajaid saab otsida ka internetist. Näiteks http://www.extreme.ee/index.php?lang=est&main_id=104

Palju varustus umbes kokku maksma läheb?
Oleneb brändist. Uus kvaliteetne komplekt (lohe ja laud) võib maksma minna kokku umbes 25 000-30 000 krooni. Aga võib ka osta kasutatud komplekti mille hinnad võivad mõnikord olla isegi alla 5000 krooni. Peale laua ja lohe on veel vaja ka kalipsot ja trapetsit. Soovitatav oleks ka kiiver ja vest.

Mõningaid linke:
http://surf.triip.ee - seal leiab kõike lohe- ja purjelauasurfist.
http://wiki.surf.ee - palju kasulikku infot surfamis kohtadest.
http://surf.paper.ee - tuuleinfo.

Onefooter:



Fakie:



Raley: