Vähem odekolonni, rohkem tegevust!

Rebaseks löömine on kümnenda (varem üheksanda) klassi õpilaste keskkooli vastuvõtmise riitus, seega olemuselt lähedane üleminekuriitustega. Enamasti korraldab rebaseks Vastuvõtmise abituurium ehk "vanad" ja kogu tseremoonia oleneb nende fantaasiast ja maitsest. Keskkooli rebaseks löömise riituse juurde kuuluvad mitmed kindlad osad: füüsilised katsed, rebase märgistamine, rebasevanne, rebasetunnistus. Komme levis koolidesse 1980. aastatel ülikoolist. (allikas: folklore.ee)

Kas ka nii toimus meie koolis? Üritame edastada 25. septembri elamusi igast vaatenurgast ja korraldajate ning osalejate arvamusi.

Hommikul oli garderoobis suur tunglemine kümnendike lahtri ees. Rebastele anti Säästumarketi kilekotte, tuuniti nägusid markerite, ripsmetuššide ja huulepulkadega. Kõigile anti spetsiaalne hais külge (odekolonn või õhuvärskendaja) ning mõnigi sai habemeajamisvahtu pähe. Paljud pidid sööma kalamaksaõli või mõningaid muid ebameeldivaid toite.
Igal vahetunnil pidid kümnendikud kogunema suurde vahekoridori ning siis anti mõni ülesanne. Üks vahetund anti laulusõnad ja retsiti ikka hoolega. Järgmine vahetund tehti klasside vaheline võistlus, kus rebastel seoti käed selja taha kleeplindiga kinni ning nad pidid roomama kõhuli mööda maad kindla jooneni. Ja viimase vahetunni ajal pidid kõik sööma mingit imelikku salatit, mädarõigast, sinepit, kalamaksaõli, vahukoort või nühkima hambaharjaga hambaid šokolaadikreemi ja mooniseemne seguga.

Need, kes ei olnud nõus midagi tegema said karistada. Näiteks mõni sai munaga pähe, lausa mitu korda. Paljud valati üle odekolonnide, õhuvärskendajate või pruunistavate spreidega.
Enamjaolt meeldis rebaste ristimine kõigile, kuid oli ka asju, mis valmistasid ebameeldivusi või millega ei jäädud rahule. Näiteks paljud tahtsid, et oleks olnud vähem sodimist ja odekolonni, kuid rohkem tegevust, ja oleks võinud ka peale tunde kesta.

Õpetajate reaktsioone nähes võis kindel olla, et nad ei olnud toimunuga rahul, näiteks ajaloo õpetaja vaatas meid tülgastava pilguga ja füüsika õpetajal oli sellest haisust tunni lõpuks väga halb olla. Algklasside lapsed käisid ja hüüdsid meile, et me haiseme, aga lohutuseks võin ma öelda, et mõne aasta pärast on nad ise samas situatsioonis.



Guido Mclovin & Evelin Miggur