Õpilane ja sõnavabadus
Eesti põhiseaduse järgi on meil õigus ennast vabalt väljendad sõnas, pildis, helis ja muul viisil.
Kas õpilased saavad ennast vabalt väljendada? Oma arvamust avaldavad 10. klasside õpilased.
kolmapäev, 2. detsember 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
23 kommentaare:
Noortel inimestel on sama suur õigus kasutada oma sõnavabadust nagu ka täiskasvanutel, kuid paljud noored ei võta seda tõsiselt ja seega ei saa keegi ka noorte huve ja ettepanekuid selle tõttu tõsiselt võtta. Vanemate õpilaste ettepanekuid võetakse tõsisemalt kui nooremate.
Koolides on õpilaste arvamuste ja õiguste jaoks õpilas omavalitsus kus valitud õpilased saavad avaldada oma arvamust ja seista õpilaste huvide eest. Õpilaste huvide ja tahtmiste teostamiseks korraldatakse koolis küsitlusi. Sõnavabadust saab ka koolis kasutada siis kui on näitused ja õpilased peavad andma enda hinde mingile tööle ja lõpus kui kõik hääled on kokku loetud saadakse teada võistluse võitja.
Mina olen sõna võtnud klassis kui on välja pakutud mitu erinevat ekskursiooni ja avaldanud enda arvamuse nende kohta. Sõna olen veel võtnud teistegi klassiürituste kohta ja pakkunud välja oma variante.
Risto
Kui defineerida, mis asi on sõnavabadus, siis sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. Sõnavabadust aga ei saa igal pool kasutada. Sõnavabadust on piiratud teatud määral, näiteks on kaitstud sellega ärisaladused ja riigisaladused. Samuti ei ole lubatud laimata kedagi või levitada vale informatsiooni.
Sõnavabadust kohtame me tänapäeval igal pool. Küll on seda kasutatud neti foorumites, kui ka inimestega suheldes. Sõnavabadus esineb ajakirjanduses ja televisioonis. Sõnvabadust on väga palju just interneti foorumites. Kahjuks aga inimesed ütlevad nendes väga palju halvasti ning laimavad või sõimavad teisi kaaskodanikke, arvestamatta tõsiasja, et mõni inimene tunneb end selle tõttu väga halvasti ja on solvatud interneti kommenteerija poolt.
Loomulikult olen ka ise sõnavabadust kasutanud. Olen oma arvamust avaldanud nii interneti foorumites, kui ka mõne uudise all. Kuid, kui ma kommenteerin, ei tee ma seda kunagi anonüümselt. Alati lisan oma nime juurde. Samuti ei kasuta ma oma väljendamisviisis roppuseid. Ei kirjuta ma ka kusagile midagi sellist, mis võiks kedagi solvata või haavata. Kui mulle ei meeldi, mida kirjutatud on, siis väljendan ennast viisakalt ja põhjendan oma arvamust ja seisukohta.
Sõnavabadus on kindlasti hea selle seisukoha pealt, et saad oma arvamust avaldada. Kuid seda tuleks teha korrektselt ja viisakalt, ilma et see kedagi solvaks. Halb on aga selle juures see, et igaüks võib kirjutada midagi halba või levitada vale informatsiooni.
Jennifer Scholz
10B
Kuna Eestis on kehtestatud sõnavabadus, siis mina arvan, et kõigil, sealhulgas ka õpilastel on väga suured võimalused kasutada sõnavabadust.
Tänapäeva ühiskond on nii palju selle heaks teinud, et õpilaed saaksid avaldada oma arvamusi mõndade otsuste kohta. Korraldatakse palju erinevaid üritusi, kus iga noor kes tahab, saab anda oma hääle või öelda oma arvamust mõne teatud asja kohta.
Ise olen sõna võtnud paar aastat tagasi sügisel ühel Eesti Õpilasesinduste Liidu suurkoosolekul. Seal oli arutlusel kes võiks saada EÕEL'i presidendiks ja igaüks sai anda oma hääle oma lemmikkandidaadi poolt.
Lõpuks siiski arvan, et igaühel on piisavalt võimalusi teha enda hääl ja arvamus ka teistele kuuldavaks kui seda tahad. Õpilane peab lihtsalt ise aktiivne olema.
kärt Kütt
Õpilaseks võib nimetada inimest, kes õpib või täiendab end mõnes haridusasustuses.Üldjuhul mõeldake sõna õpilane all põhikoolis või gümnaasiumis õppivat alaealist isikut. Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. See hõlmab oma ideede väljendamist mitte üksnes sõna kujul, vaid ka näiteks pildis, trükis, filmis, ja muul viisil. Sõnavabadus on ka üks inimese põhivabadustest.
Oma seaduslikku sõnavabadust võib õpilane kasutada igal ajal,sest see on üks inimõigustest. Mõned peavad selle kasutamist isegi kohustuslikuks. Kuid alati tuleb arvestada kirjutamata reeglitega : viisakas on väljendada end õiges kohas ja ka selleks ettenähtud ajal. Ilma põhjuseta teistest üle karjumine,ebakorrektsed väljendid või pildid ei pane kedagi sellist persooni kuulama. Ennast peaks väljendama kombekalt ja mitte muutma oma arvamust teistele kohustuslikuks. Igal inimesel on erinevad eelistused,soovid,mõtted ja hinnangud.
Mingil määral on siiski kooliskäijate sõnavabadus piiratud,sest nad on alaealised. Õpilased ei saa osa võtta referendumitest ja valimistest. Ka tähtsamates riigi heaolu puudutavates küsimustes ei küsita õppurite arvamust,mis on muidugi ka õigustatud nende noore vanusega. Õpilaste arvamused huvitavad pigem meelelahutusega tegelevaid firmasid. Noorte sõnavõtmist kuulatakse rohkem perekondlikes probleemides, moes, ja nende heaolu puudutavates küsimustes.
Koolis antakse rohkem võimalusi kõigil sõna võtta. On loodud õpilasesindused ja-aktiivid,kuhu võivad kuuluda kõik aktiivsemad õpilased. Neil on õigus avaldada enda ja oma kaaslaste arvamust koolielust,noortele mõeldud ürituste kohta ja nad saavad ka muuta enda õpikeskonda meelepärasemaks. Sellised esindused aitavad ka koolijuhtkondadel paremini noori mõista ja neile läheneda. On ka palju tunde,kus on suurem rõhk kuulamisel ja enese väljandamisel kui kindla teooria õppimisel. Lapsed saavad siis sõna võtta ja rääkida enda arvamustest.Mõnikord juhtub olema ka õpetajaid,kes võivad võtta endast noorema ja kogenematu inimese juttu ülbusena,kuid õnneks on selliseid pedagooge järjest vähem. Gümnaasiumis meeldib noortele astuda oma kaaslaste või õpetajatega diskussioonidesse. See arendab õpilaste sõnavõtmise kunsti ja muudab nad ka kindlamaks enda eest seismises.
Mulle meeldib minu kooli juures see,et direktor ja juhtkond on huvitatud oma kasvandike arvamustest. Õpilasesindus, kuhu ka mina kuulun ja juhtkond teevad tihedat koostööd. Alati on teretulnud kõik noorte ideed,kuidas midagi paremaks muuta ja muidugi võivad kõik sõna võtta, ilma karmi kriitikat kartmata.
Enamjaolt ei kasutagi paljud õpilased oma sõnavabaduse õigust,sest on harjunud täiskasvanute üleoleva käitumisega.
Teele Hein
Sõnavabadus on õigus avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. Sõnavabadus hõlmab oma ideede väljendamist mitte üksnes sõna kujul, vaid ka näiteks pildis, trükis, filmis, pantomiimis ja muul viisil. Lisaks arvamusvabadusele ja väljandusvabadusele hõlmab sõnavabadus ka infovabadust e. Isiku õigust saada avalikku informatsiooni.
Isiklikult oma sõna olen ma võtnud perekondlikel teemadel.Selleks on mul igati õigus olemas,kuna see puudutab mu perekonda ja see ei riku kellegi õigusi.Olen arutanud vanematega probleeme,avaldanud oma arvamust.Samuti olen võtnud ma sõna koolis,selleks on mul samuti sõnavabadus olemas ,oleneb ainult mis teemadel N: võin ma avaldada oma arvamust,kui õpetaja räägib meediaga seotuid teemasid,mis on alles teleris või kuskil ajalehes välja tulnud( õpetaja räägib oma versiooni ja ma võin avaldada arvamust ,kas see oli õige tegu või vale tegu näiteks Edgar Savisaare poolt,mis ta tegi).Võin avaldada oma arvamust N: internetis(saan avaldada mingis rubriigis oma arvamust kommentaari teel)( saan kirjutada oma luuletusi-sellest millest ma mõtlen ja panen selle luuletusse).Õpilaste sõnavabadus on vägagi piiratud N: kui neile on koolis antud mingid reeglid ja need neile ei meeldi/sobi ,siis nad ei saa tegutseda sellisel meetodil nagu neile meeldiks,vaid nii nagu keegi teine on oma sõna maksma pannud.Õppimise ajal võib õpilane oma sõna võtta N: kui õpetaja võtab uut teemat klassi ees ,siis õpilasel on alati võimalus rääkida veel seda juurde,mida õpetaja ei olnud maininud.
Kõik me räägime ja kirjutame palju.Paljud inimesed ei mõtle sellele,mida nad kirjutavad/ütlevad.Nad ei oska ette aimatagi,kas nad tohiks nii kirjutada/öelda või mitte.On olukordi,kus me võime oma sõna sekka öelda,kuid juhtub ka situatsioone,kus me peame oma suu kinni hoidma ja leppima olukorraga.
Kätlin 10.b
Olles õpilane, kes omab päris laia silmaringi, teen ma tihti õpetajatele märkusi, et mu sõnavabadust piiratakse. Muidugi mõista teen ma sellele mõista andes nalja aga kui nüüd olukorda natuke tõsisemalt uurida selgub, et asi ei olegi tõest väga kaugel.
Tavalist koolitundi jälgides on rollid väga selgesti nähtavad, õpetaja räägib ja õpilane kuulab. Probleem tekib aga siis kui õpilane soovib esitada oma arvamust- õpetaja käsib tal lihtsalt vait olla. Iseenesest peaks ju diskusioon õppetöös olema teretulnud kuna see annab aimu, kas õpilane valdab teemat või mitte, enamus õpetajad aga lihtsalt leiavad, et õpilane ei lase tal oma tööd teha. Muidugi on õpetajal õigus õpilast korrale kutsuda kui õpilane muutub vulgaarseks või kaldub teemast kõrvale.
Teine märk sõnavabaduse piiramisest toimub aga õpilaste endi seas, kus on välja kujunenud nn ´´lahedad lapsed´´, kes suruvad meeleldi peale oma arvamust ja ei lase teistel enda seisukohti selgitada. Eriti hästi on seda märgata gruppides, kus grupi vaiksemad liikmed ainult kuulavad, kartes vastasseisu grupi liidriga ja sellega seoses kõrvalejäämist.
Lahkudes kooliruumidest igapäevaellu toimub ka sõnavabaduse piiramine, mis on küll seadusega kooskõlas, nimelt on tavaline kooliõpilane alaealine ja teda ei võeta tõsiselt kuna ta on ju kõigest ´´laps´´. Muidugi on erandeid: On lapsi ja nooremaid inimesi, kes on moodustanud oma kogukonna, et neid kuulataks ja kuna laps on ju tulevane valija siis on mõned poliitikud isegi nende poole vaatama hakanud.
Sander
Inimesel, olgu ta õpilane või mitte, peaks olema täielik õigus sõnavabadusele. Minu arvates
on tänapäeva Eesti Vabariigis see õpilastel igati olemas.
Kindlasti tuleb ette ka erandeid aga enamasti võetakse õpilast, kui inimest, kellel on lihtsalt
oma arvamus, mida tahetakse ära kuulda. Ma ei usu, et õpilane oleks mingi erand või siis keegi, keda
võiks alahinnata.
Ma arvan, et kui õpilane tunneb, et tal pole sõnavabadust, on ta ise liiga vähe selle jaoks
teinud, et keegi ta ära kuulaks. Õpilased ise on võib-olla liiga tagasihoidlikud ning ei julge avaldada
oma arvamust, milleks neil on täielik õigus ning mida neilt ka tegelikult oodatakse. Ma arvan, et
õpilased kardavad avaldada oma arvamust just vanematele ning väärikamatele inimestele, kui
tegelikult on need just nemad, kes on huvitatud erinevatest arvamustest ja seisukohtadest.
Enamasti avaldavad õpilased oma arvamust koolis - teatud tundides, kus just õpetajad
soovivad seda neilt. Samas on olemas ka erinevaid üritusi, mis on just mõeldudki neile õpilastele, kes
soovivad oma arvamust suuremale hulgale avaldada. Üks selline üritus, mida ma tean on „101 last
Toompeal“. Ise ma seal küll osalenud pole, kuid see on suurepärane võimalus avaldada oma ideid
ning mõtteid teatud teemadel.
Ma arvan, et sõnavabadust kasutame me igapäevaselt. Me ei pruugi oma arvamust küll
avaldada suurele hulgale, kuid kasvõi pereringis või sõpradega koos olles teeme me seda pidevalt.
Ma ise ei ole otseselt oma sõnavabadust kasutanud, et jõuda suurte massideni, kuid ma eeldan, et kui selleks tuleb õige aeg ning koht, ei paneks keegi mulle kätt ette.
Egle-Riin Rüütel
Igal inimesel on õigus sõnavabadusele, seega peab olema ka õpilasel õigus avaldada oma arvamust, eriti koolis. Näiteks tunnis saab õpilane rääkida enda seisukohalt mingil teemal kaasa ilma, et see keelatud oleks. Samuti koos sõprade ja koolikaaslastega olles, on õpilasel võimalus vabalt rääkida.
Samas ei tohi õpilane oma sõnavabadust halvasti kasutada. Näiteks kedagi avalikult halvustada. Õpilase sõnavabadust võib piirata teiste inimeste õiguste ja hea nime kaitseks.
Ise olen sõnavabadust kasutanud koolis selleks, et avaldada oma arvamust ja enda seisukohta mõne olukorra kohta. Ma pole kasutanud seda õigust halvasti, näiteks ei ole laimanud kedagi avalikult ja nii edasi. Sõnavabadust olen kasutanud ka internetis, näiteks olen osades foorumites mingi teema kohta enda arvamuse kirjutanud.
Birgit Pihelgas
Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. see on üks inimese põhivabadustest.Ta hõlmab oma ideede väljendamist mitte üksnes sõna kujul, vaid ka näiteks pildis, trükis, filmis, pantomiimis ja muul viisil. Lisaks arvamusvabadusele ja väljendusvabadusele hõlmab sõnavabadus ka infovabadust ehk isiku õigust saada avalikku informatsiooni. See on olema kõikidel individuaalidel igast ühiskonna tasandilt, isegi õpilasel.
Õpilase sõnavabadus ei ole eriti märkimisväärne võrreldes õpetajaga, sest õpilane võib ju omi mõtteid pajatada, aga õpetaja sõna jääb tihti peale ikkagi viimaseks. Tuua näiteks õpilas omavalitsuse.Õpilas omavalitsus edastab õpilast huve kooli siseselt juhtkonnale, olles need huvid siis ükskõik millised.Õpilase soov juhtkonnale tihtipeale ka jõuab, aga see mida tema soov väljedab tähendab juhtkonnale või siis ükskõik millisele kooli juhile vähe, sest nende arust teavad nemad ise paramini kui tuleb näiteks kellegil soov, et midagi koolis renoveeritakse või muudetakse. Järeldan, et õpilane võib ome sõnavabadust kasutada peaaegu igal pool, kuid mis tema sõnade mõjuvõim on märksa väiksem kui täiskasvanu oma nagu meie ühiskonnas on välja kasvanud.
Oma seaduslikku sõnavabadust kasutan ma iga päev, sest tuleb ju tihti ette, kui keegi hakkab sinuga vaidlema või üritab sind vaigistada ning mina lihtsalt vaidlen vastu ja seaduse kohaselt on minul selleks igasugune õigus.
Ragnar Loginov
Üldiselt on õpilastel võimalik kasutada oma sõnavabadust, kui ta seda soovib. On ka olnud juhtumeid, kui inimene on õpilasesindusest välja visatud kuna kellelegi kuskil ei meeldinud, et ta sellest räägib. Sõnavabadus on ka olemas Eesti Vabariigi põhiseaduses ja, see on ka demokraatlikus ühiskonnas normaalne, kui inimene saab rääkida muredest, probleemidest ja teda ei takistada seda tegemast.
Mina olen kasutanud oma sõnavabadust õpilasesinduses, kus meie, õpilasesinduse liikmed saame edastada teiste õpilaste probleeme ja neid kuuldavamaks tuua. Meie probleemid edastatakse juhtkonnale ja see ongi minu sõnavabadus. Me peaksime saama poliitilisi ja kooliprobleeme välja tuua nii, et keegi seda takistama ei asuks ja praegu saame me seda teha. Kui aga meil keelataks sellistest kindlatest teemadest rääkida, siis oleks see juba meie sõnavabaduse piiramine.
Johanna
Mina kui õpilane hindan sõnavabadust kõrgelt ja seega on minujaoks tähtis väljendada oma mõtteid näiteks foorumites.Ma olen päris mitmete suhtlusportaalide ja foorumite liige ning samas pean ma ka blogi ja kui mind huvitab mingi teema ja ma tahan seda kommenteerida, siis ma teen seda, aga samas kinni pidades kommetest.Suhtlusportaalides kommenteerin ma pilte, vastan kommentaaridele ja täidan küsitlusi ja sedagi peaaegu igapäev.Õpilasel on oma seaduslikku õigust sõnavabadusel kasutada suhteliselt suur. Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Ja seega võime me öelda praktiliselt seda mida me tahame, kuid peam kinni pidama käitumise standartitest.
Karolin Luik
Minu meelest on õpilasel võimalus kasutada oma seaduliku õigust sõnavabadusele, kuid mitte kõikjal. Toon näite koolitunnist, kus õpilane ei või võtta sõna ja öelda kõike, mis pähe tuleb. Õpilane võib minna pärast tundi õpetaja juurde ja siis oma arvamust avaldada nagu näiteks, kui ta pole rahul oma hindega või muu sellise probleemiga. Kuid õpilasel on lubamatu häirida või segada tundi ja oma arvamust avaldada, kui õpetaja selleks pole luba andnud. Võin tuua näita õpilasest, kes ütles õpetajale oma arvamuse tema hindamissüsteemist ja sellega kaasnes palju probleeme.
Teisalt on olemas ka selline asi nagu õpilasesindus, kus õpilastel on vaba voli oma arvamust avaldada ja välja pakkuda uusi ideid koolikeskkonna parandamiseks või ürituste korraldamiseks. Kui õpilasel on probleeme võib ta pöörduda koolidirektori või õppelajuhataja poole, kus on tal võimalik kasutada oma sõnavabadust ja oma huvide eest seista.
Mina saan näiteks oma sõnavabadust kasutada õpilasesinduses, mille liige ma olen. Seal saab avameelselt arutada koolielust ja oma arvamust avaldada. Tunnis ma ei pea vajalikuks oma sõnavabaduse kasutamist kuna oma arvamuse ma saan välja öelda ÕE-s.
Seega õpilastel on piisavalt võimalusi kasutada oma sõnavabadust seni kuni see ei solva kedagi, ega tekita probleeme.
Maris Püüe
Minu arvates on õpilasel võimalik kasutada oma seaduslikku sõnavabadust .Kas on aga nii ja kas seda ka kuulatakse?
Mina olen oma väikese elu jooksul kasutanud üpriski palju seaduslikku sõnavabadust.Olen mõne teema kohta arvamust avaldanud või ,siis enda eest välja astunud. Näiteks koolis õpetajad hakkavad liiga palju töid tegema.Koolis on alati teatud arv töid mida võib päeva jooksul teha ja kui õpetajad hakkavad neid arve ületama ,siis ütlen alati oma sõna sekka aga mõned õpetajad ikkagi ei kuula ,kuna nad võtavad sind kui madalamat või väikest noorukit, kes haugub õpetajale vastu(Rõhutan veel et mõned).Täpselt sama raske olukord võib tekkida tavalisel eesti kodanikul ,kes maksab ilusti makse .Ühel päeval pöördub suures hädas näitkes mõne riigi ametniku poole murega, mõni ametnik suhtub täpselt sama moodi ,mis sest ,et see sama inimene maksab maksu riigile ,et ametik endale leiva lauapeale saaks ,suhtumise või lugeda samaks.Siit tulebki ütlus ,et ma võin ju sõnavabadust kasutada ,kuid mind ei kuulata ,siis mis kasu sellest on?
Kasutan sõnavabadust ka kuskil küsitlustel ,näiteks mõni foorum, avalik küsitlus või mõni avalik koduleht kuhu oodatakse inimest kommentaare ja arvamusi päeva sündmuste kohta(Delfi.ee või Reporter.ee ).
Sõnavabadust peab õppima kasutama. Mõnes kohas parem jäta keelt hammaste taha ja jäta asi ütlematta.See võib olla sulle endale parem ja teistele.
Mihkel Riiman
Sõnavabadus on iga indiviidi õigus avaldada oma mõtteid ja ideoloogiaid trükis,pildis või muul viisil.Sõnavabadus on sätestatud Inimõiguste ülddeklaratsoonis ja Eesti Vabariigi põhiseaduses.Seega on ka õpilastel võimalik kasutada oma sõnavabadust ja paljud neist teevad seda.
Tänapäeval on trendiks saanud pidada blogi ja enamikul minu sõpradel on blogi.Mina seda ise ei pea,sest ma ei taha oma arvamust ja ideid teistele levitada,samuti on oht ,et võin kogemata pahaaimamatult teise inimese tundeid solvada või liigselt kedagi kritiseerida ,kellest tean vaid meedia vahendusel.Avalikult (üritustel) pole ma otseselt sõna võtnud mingi teema kohta,sest ma ei tunne ,et mul oleks õigus kommenteerida olukorda ,kus ma pole viibinud või inimest ,keda pole näinud.Ma võin teha ebaõiglaseid ,valesid järeldusi ,mida hiljem tulevikus kahetsen.
Küll aga olen oma arvamust avaldanud internetis anonüümselt võrguväljaannetes ühe või teise artikli kohta.Kommenteerimisel jään hea maitse piiridesse ega ropenda,sest seda loevad siiski paljud teised lugejad. Tavaliselt kommenteerin õnnetusjuhtumeid ja kõmu uudiseid,teen seda võimalikult avatult ,kuid hea kombe kohaselt.
Grete Torger
Leian, et õpilasel on võimalik kasutada oma seaduslikku õigust sõnavabadusele üsna palju. Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Siiski on sellel seadusel ka mõningaid erandeid, näiteks peab kindlasti tundma oma piire (ei ole lubatud vale levitamine ning teiste laimamine, alandamine ja solvamine) ning peab ka vastutama oma sõnade eest.
Tihtipeale piiratakse sõna-ja arvamusvabadust just noorte ning õpilaste hulgas, ettekäändeks tuuakse enamasti vanus. Leian, et igal õpilasel on samamoodi õigus oma arvamusele, nagu ka täiskasvanutel.
Üheks näiteks, millal õpilastel on võimalus kasutada oma õigust sõnavabadusele on kindlasti tunniarutelud, kus lastel palutakse avaldada oma arvamust erinevate teemade suhtes. Samamoodi võib õpilane avaldada arvamust ükskõik millise teema suhtes ka väljaspool kooli.
Kuna ka Internetis kehtib õigus sõnavabadusele, siis kasutavad mitmed noored ja muidugi ka täiskasvanud oma õigusi ära, postitades erinevatesse portaalidesse ja ajalehtede võrguväljaannetesse häiriva ja mittesobiva sisuga kommentaare, kasutades ära võimalust anonüümseks jääda.
Ise olen sõna võtnud kindlasti erinevates tundides, kus tuleb arutleda mingi teema/probleemi üle ja varem ka mõningates foorumites. Ajalehtede portaalidesse ma kommentaare üldjuhul ei kirjuta, sest selleks erilist vajadust ei leia.
Õpilane ei saa pöörduda erinevate inimeste poole samasuguse sõnakasutusega. Näiteks erineb suuresti õpilaste omavaheline suhtlemine ja see, kuidas õpilane räägib õpetaja või mõne muu vanema isikuga. Muidugi leidub ka selliseid õpilasi, kes nagu üldse ei teeks vahet kas tegu on oma sõbra või õpetajaga, ning ka õpetaja poole pöördutakse tihti väga ebaviisaka sõnakasutusega. Kindlasti on selliste laste mõjutajaks mingilmääral ka ajakirjandus või televisioon, mis tihtipeale ei kasuta väga korrekset keelt, sest lastele on nii kergem läheneda. Muidugi ei kehti see kõigi ajakirjade puhul, vaid eelkõige nn „kollase ajakirjanduse“.
Piret Kannussaar
Kui suurel määral on õpilasel võimalik kasutada oma seaduslikku õigust sõnavabadusele? Igale inimesele peab olema tagatud sõnavabadus, seega miks ei peaks olema sõnavabadust ka õpilastel? Olen tähele pannud, et jututubades, kui õpilased avaldavad oma arvamust, siis seda alahinnatakse, ja mõeldakse, mis see laps ikka teab. Selline käitumine ei ole kindlasti õige. Õpilase sõnavabaduse kaitseks välja astunud on Eesti Õpilasesinduste Liit.
Tänapäeval on õpilased oma sõnakasutamises väga vabad, Nad isegi ei mõtle nii palju, mis võib põhjustada see, mis nad ütlevad. Nad lihtsalt avaldavad arvamust, ning see võib palju kära tekitada.
Siiski on minu arvates õpilase sõnavabadus seaduslikult mitte nii väga keelatud, sest nüüd saavad õpilased isegi varivalida. Ma arvan, et varivalimise võimalikkus on väga hea. Paljud õpilased kindlasti tahavad valida, ja sel ajal, kui nad veel valida ei saand, oli neil ikka oma arvamus, ja nad rääkisid sellest omavahel, keda nemad valiksid. Nüüd saavad nad seda ka avaldada.
Ise käin suhteliselt tihti jututubades ja avaldan oma arvamust, aga kuna keegi ei tea, et võin noorem olla, siis võetakse mind ka vahel kuulda. Käin erinevatel veebilehtedel, kus ääres jookseb elu24 reklaam, ja seal on põnevad artiklid. Ka seal olen arvamust avaldanud. Siiski ma ei ole aktiivne sõnavõtja .Teen seda siis, kui tõesti teema huvitab või kui igav on. Internetis arvamust avaldades on tekkinud ka mitmeid konflikte teiste inimeste vahel. Mina pole otseselt konfliktis olnud, kuid olen ka öelnud, mida asjast arvan. Arvan, et õpilased on internetis palju julgemad, kui nad oleksid sõnavõtmises päriselus, sest seal ei tea otseselt keegi, kes sa oled.
On näiteks vaieldud mingisuguste filmide osas. Võtame näiteks 'Twilight'. Paljudele noortele meeldib see film kohutavalt. Nad räägivad sellest teistega, kes on samuti sellest filmist huvitatud, kuid kui on seltskonnas keegi, kellele see teatud film ei meeldi, siis ta seda ka ütleb, ning tekib vaidlus. Need, kellele film meeldib, panevad isegi pilte sellest filmist internetti nt oma profiili. Teised hakkavad halvustama ning nii tekibki jälle konflikt, kuigi mõlemal poolel võib olla õigus.
Kokkuvõttes pole minu arvates vaja midagi muuta, sest õpilased saavad piisavalt oma arvamust avaldada, ning võib-olla, kui saaksid rohkem, teeks see asja hullemaks, sest tänapäeva noored on liigagi julged.
Heleri Saarvelt
Sõnavabadus
Õpilased saavad avaldada oma arvamist paljudes kohtades, näiteks internetis uudisteportaalides artiklite kommenteerimine või foorumites kõikvõimalike teemade arutamine. Õpilased saavad oma arvamust avaldata ka väljaspool internetti, vabalt avaldada oma arvamust ja veendumusi, anda intervjuusid või kirjutada artikleid. Samas arvan ma, et laste sõnavabadus on rohkem piiratud kui täiskasvanutel. Näiteks on õpilastel väike arvamusmõju koolisüsteemi puudutavates küsimustes.
Ise olen sõna võtnud näiteks Planet Foorumites (forum.planet.ee), millega ma liitusin natuke rohkem kui pool aastat tagasi. Ma olen seal teinud postitusi paljudel erinevatel teemadel, näiteks filmid, muusika, sport, haridus, poliitika, arvutid, söök ja jook, jne ning saanud palju positiivset ja negatiivset vastukaja. Foorum on väga hea koht, sest muud moodi on praktiliselt võimatu saada nii huvitavat ja põhjalikku arutelu mingi teema ümber.
Lisaks sellele olen veel kommenteerinud mõnda mind huvitavat artiklit uudisteportaalides Delfi ja Postimees. Põhiliselt olen kommenteerinud spordi ja teaduse teemalisi artikleid. Olen ka vastanud teiste inimeste kommentaaridele ja ka ise küsinud, kui mul on olnud abi vaja.
Internetis on siiski sõnavabadus natuke piiratud, sest . Enamustes portaalides ja foorumites kustutatakse kommentaarid ja postitused, mis on ebasündsad, solvavad, sisaldavad slämmi või on muul moel häirivad ja kahjustavad portaali mainet. Seega on tsensuur mingil määral isegi vajalik, et hoida korda internetis.
Villem Mesila
Õpilane ja sõnavabadus
Sõnavabadus on igale inimesele antud vabadus väljendada oma mõtteid, arvamusi või muud infot sõnas, trükis või mõnel muul viisil. Sõnavabadus pole siiski mitte täielik vaid piiratud seadustega.
Isiklikult olen ma kasutanud oma õigust sõnavabadusele internetis, avaldades kommentaare erinevates võrgukeskkondades – Youtube, Flickr,Fotolog, Delfi, Postimees jne. Samuti olen ma sõna võtnud oma postituste ja teemadega ka erinevates foorumites – Planet.ee foorumis, Koffer.ee foorumis, Conceptart’is ja paljudes teistes foorumites, kus ma olen olnud kunagi liige või olen seda tänapäevani. Samuti olen ma ka mõne teema kohta oma arvamust avaldanud ka mitmetes koolitundides ja kindlasti ka mujal. Üldiselt ei ole mul probleeme tulnud võrgus oma sõnavabaduse kasutamisega, ilmselt seda ka tänu sellele, et üldjoones olen siiski püüdnud jääda viisakaks ja kedagi mitte sõimata ega laimata. Kuid siiski on ette tulnud mõndasi juhtumeid erinevates foorumites, on kustutatud ära postitusi, mis minu meelest ei ole olnud kuidagi viisi vastuolus foorumi reeglitega ega samuti ka sõnavabaduse piirangutega, vaid pigem ei ole olnud konti mööda mõnele foorumi administraatorile või moderaatorile. Piirangud on võrgus mõneti vajalikud, kuid nendega ei tasuks minu arust ka liialt ülepingutada.
Samuti võib ka koolis esineda sõnavabaduse piiramist, kui näiteks kritiseerida mõnda kodust ülesannet, võib juhtuda, et õpetaja käsib sul lihtsalt vait olla ja ähvardab õpilasele rohkem ülesandeid anda. Selline teguviis innustab rohkem õpilast järgmine kord oma suud pidama, kui oma arvamust avaldama. Samuti ei järgneks ilmselt ka midagi head, kui keegi peaks kritiseerima mõnda õpetajat või ta õpetamismeetodeid. Õpilase arvamust ei võeta vahest eriti arvesse, kuna ta on veel liiga noor ja mõeldakse, mis tema küll teab, kuid see kõik oleneb ka õpetajast. Mõned õpetajad just õhutavad õpilasi arvamust avaldama, küsitakse nende arvamust mõne teatud asja või olukorra kohta, mida tunnis arutatakse jne. Kuid samuti ei saa öelda, et koolis oleks sõnavabaduse piiramist väga hullult. Õpilasi kaasatakse ka paljudesse tegevustesse, küsitakse arvamust eri teemadel, lastakse küsitlusi täita, on võimalus osaleda erinevatel konkurssidel jne. Näiteks alles hiljuti oli võimalus kõikidel õpilastel üles kirjutada erinevaid asju, mis koolis muuta võiks, või mis neile ei meeldi koolis. Lisaks peeti ka eelmine aasta õpilaste vahel konkurss kooli tunnuslause ja koolilipu osas. Kindlasti on säärast õpilaste kaasamist ka ennegi olnud muudel aladel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sõnavabadus on siiski mõneti piiratud õpilasel ja õpilane võib see tõttu olla tihti oma arvamuse väljaütlemises üsnagi ebaaktiivne.
Martin Roosna
Elame praeguse seisuga euroopalikus ühiskonnas. Meie koolid on täis noori, kellele on suhteliselt juurdunud arusaam Euroopa liberaalsusest ning sellega kaasnevast sõnavabadusest. Enamus õpilastele on ju selge ÜRO lapse õiguste konventsiooni punkt, mis ütleb, et igal lapsel on õigus oma arvamusele ning õigus seda vabalt väljendada. Õpilasel on küll seaduslik õigus sõnavabadusele, kuid nagu iga asja juures, on ka sõnavabadusel ning selle kasutamisel teatud piirangud.
Õpilasena võin ma avaldada oma arvamust mingile teemale, kuid seejuures jälgides, et see ei läheks vastuollu teiste kehtestatud reeglite või seadustega. Ometigi, et ma võin öelda avalikult välja oma arvamuse, pean ma jälgima, et selle läbi ei solvaks ma teiste õpilaste või siis õpetajate tundeid, mis on samuti sätestatud seadusliku punktina. Näiteks juhul, kui mulle ei meeldi õpetaja uus soeng siis seaduslikult võiksin ma oma arvamust väljendada, kuid tõenäoliselt solvaks see õpetaja tundeid, seega oleks kasulikum see enda teada hoida.
Igale õpilasele on selgeks tehtud, et kontrolltöö ajal ei tohi sõnagi lausuda, ometigi, et õpilane omab sõnavabadust. Miks? Vastus on lihtne. Kooliseeskirjad sätestavad korra, et kontrolltöö ajal ei tohi konsulteeruda ega otsida kontakti ühegi teise inimesega, peale iseenda. Sellest võib järeldada, et sõnavabadust kasutades peab arvestama ka aega ning kohta.
Kui kontrolltöös peaks esinema küsimus õpilase isikliku arvamuse kohta siis ei ole õpetajal ega kellelgi teisel õigust tema arvamust hukka mõista, ükskõik kui ebasobiv või halb see arvamus ka poleks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tänapäeva õpilastele on antud seaduslikult küll üsna suur õigus sõnavabadusele, kuid sellegipoolest peaks iga inimene, kaasaarvatud õpilased, kontrollima oma sõnu, sest sõnavabadusega kaasneb ka vastutus öeldud sõnade eest. :)
Gunnar Einlo
Minu arust on õpilasel võimalik kasutada oma seaduslikku võimalust sõnavabadusele päris palju, sest elame ikkagi demokraatlikus Eesti Vabariigis. Sõnavabaduse, kas siis positiivne või negatiivne vastukaja oleneb ikkagi teemast, mille kohta sõna võetakse ja ka sellest milline on õpilase arvamus või hinnang selle teema kohta.
Näiteks kui õpilane võtab sõna mõne õpetaja kohta ja ta räägib temast hästi ning ainult õpetaja headest külgedest, siis on kõik positiivselt meelestatud, aga kui õpilane otsustab sõna võtta mõne õpetaja halbadest külgedest või puudujääkidest, siis minnakse kohe selle õpilase kallale ja öeldakse, et õpilane on ise loll ja ei oska korralik olla ning õpetaja on nagu ingel, kes teeb kõike hästi ja on igati eeskujulik.
Ma ise ei ole eriline sõnavõtja, aga kui keegi avaldab oma arvamust ja ma pole sellega absoluutselt nõus või vastupidi, siis ma oma mõtteid endale ei hoia ja kaitsen oma arvamust.
Sõnavabadus on juba selline asi, et kõik mida öelda ei pruugi kõigile meeldida ja tõe väljaütlejad ei meeldi ka paljudele, sest inimesed ei julge tunnistada, et kõik mis nad teevad pole õige ja kui veel sellele osutada minnakse hoopis lolliks ja hakatakse ausaid inimesi selle pärast maha tegema, et nad julgevad oma arvamust välja öelda.
Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et õpilasel on võimalus oma sõnavabadust kasutada nii palju kui ta tahab, aga võimalikud tagajärjed on need, mis meid tagasi hoiab.
Mikk Maasik
Sõnavabadus on üks inimese põhivabadusi. Minu jaoks tähendab sõnavabadus vabadust rääkida, sellest, mida ma mõtlen ja tunnen ning levitada seda informatsiooni. Sõnavabadus hõlmab ka oma ideede väljendamist mitte üksnes sõna kujul, vaid ka näiteks pildis, trükis ja filmis. Sõnavabadust kasutades pean ma tunnetama ka enda ja teiste piire.
Õpilaste sõnavabadus on, aga mõnevõrra piiratud. Õpilane ei saa öelda alati, mida ta mõtleb ning arvab näiteks õpetajatega suheldes. Õpilastel ei ole ka õigust avaldada oma mõtteid, mis puutuvad koolisüsteemi, kõigil ei ole õigust oma seisukohti väljendada. Sõnavabadus on piiratud ka internetis, sest ma ei saa öelda alati seda, mida ma arvan kuna võin sellega kedagi solvata.
Ise olen sõna võtnud internetis küsitlustele vastates, sest ka see aitab minu isikliku arvamust avaldada ning teistele endast märku anda. Internetis olen ka kommenteerinud, mida ma arvan mõnest uudisteartiklist või pildist. Koolis olen vastanud ka küsitlustele, et mida soovisin koolielus paremaks ning mugavamaks muuta.
Mina arvan ikkagi, et õpilaste sõnavabadus on veidi liiga palju piiratud ning õpilased võiksid veidi rohkem sõna võtta. Muidugi võib olla ka põhjus õpilaste kartlikuses avalikes kohtades sõna võtta.
Kristiina Mänd
Sõnavabadus on vabadus nagu iga teinegi vabadus, mida on sul vaba voli kasutada selles ühiskonnas kus see lubatud on. Eestis võid sa tavaliselt oma arvamust avaldada, kartmata jubedaid tagajärgi, kuid mõnes teises riigis ei pruugi see nii olla. Kõike ei ole siiski mõistlik öelda, sest see võib kaasa tuua teiste inimeste pahameele ja nad võivad sind vihkama hakata. Minul, kui õpilasel on kaks võimalust oma arvamuse avaldamiseks mistahes teemadel. Ma kas teen seda avalikult või anonüümselt.
Kui ma ei taha et teised teaks mida ma arvan siis ma ilmselt teen omale mõnesse foorumisse kasutajakonto ning postitan sinna mõne teema alla oma kommentaari, kus kõikidel teistel on õigus mind maha teha, kuid nad ei saa iialgi teada kes ma tegelikult olen. Ma olen mõned korrad ka seda võimalust kasutanud.
Avalikult saaks ma sõna võtta mõnes rahvarohkes paigas, näiteks koolis, kus ma võin kõigile öelda mida ma mingist asjast arvan kuid sellega ei pruugita arvestada.
Kui sa oma nime kasutad siis tavaliselt ikka mõtled mida ütled, sest kui sa anonüümselt kirjutad siis ei saa keegi teada, et see sina olid aga avalikul sõnavõtul kuulevad sind paljud ning seostavad hiljem su juttu sinu nimega. Sellepärast ei maksagi igasugust jama rääkida, et mitte oma edasist elu raskemaks muuta.
Mõlemad variandid on head. Kui sa ei taha, et teised teaks mida sa arvad siis postita foorumisse ning saad oma jutu ära rääkida ilma, et teised su isikut halvustaks.
Kui sa aga oled endas kindel ja tahad midagi avalikkusele öelda on sul alati võimalus seda teha mõned avalikus kohas. Näiteks võid tänaval meeleavaldusi korraldada või midagi sarnast, aga pead kindel olema et sa seda hiljem ei kahetse.
Karl Vilumets
Arvan, et õpilane saab kasutada täies mahus enda seaduslikku sõnavabadust, kuna see on tagatud Eesti Vabariigi Põhiseadusega, kõikidele isikutele! Sõnavabaduse all mõtlen ikka korektset ja eetilist väljendumisviisi, kus kedagi ei solvata ega alandata, kuna see on Eesti Vabariigi Põhiseadusega keelatud! Samuti on võimalik õpilastel lüüa kaasa kõikides sõnavõttudes, kus ei ole mingeid piiranguid. ( Vanus, haridus jne.)
Sõna võtan isiklikult pidevalt, kus saab või kus arvan, et selleks on vajadus. Ausaltöeldes otsest näidet ei oska praegu tuua, kuid arvan/loodan, et algjärgnevad näited on õiged.
Olen avaldanud ja jätkan avaldamast oma arvamust kooli suhtes, kooli tegude suhtes jne
Näiteks, kui koolis otsustatakse mingi küsimus, kus saavad avaldada õpilased arvamust, teen seda. Nt. hiljuti oli küsitlus, et mis koolis ei meeldi.
Olen avaldanud enda arvamust poliitikast, nii Eesti sisesest- kui ka Eesti välisest. Näiteks Ühiskonnaõpetuse tunnis või siis nn. poliitkokkutulekutel. Või lihtsalt sõppradega rääkides.
Sõnavabadus on üks suurimadi riigi demokraatlikuse näitajaid, minuarvates, ning ilma selleta ei saaks ka demokraatia tekkida ega praegu eksisteerida!
Artur Brusnitsõn
Postita kommentaar